Viiene : )

Marii sai vahepeal viie kuuseks, uskumatu, kuhu see aeg küll kaob! Enne ma ei pannudki tähele, et aeg nii kiiretsi läheb, nüüd aga , kui vaatan, kuidas Marii kasvab, siis hoia ja keela, aga aeg lendab koos temaga hüpersuper helikiirusel. 

Käisime arsti juures ka. Mu pontšik kaalub juba pea kümme kilo, no 800 g jääb veel puudu, aga ta on ka päris pikk, 72 cm juba. 

Marii on juba nii suur ja tugevenda arust, et ta piinab Nääbsukest. :) Kiisu tuleb uurima, et mida see Marii ukerdab keset päeva põrandal ja kohe kasutab Marii võimalust ja siis hakkab Nääbsu vatti saama :) Õnneks Nääbsu kurjaks ei saa ja laseb rahus Mariil kõik karvad ära kitkuda :)

Muidu, kui see kassi piinamine välja jätta, on Marii väga tubli. Muudkui jutustab päevast päeva, roomab, ainult tagurpidi või kellaseieri moodi, ajab end muudkui istuli, vähemalt üritab ja no muidugi annab ta mulle päevast päeva tegevust, et ma üldse ei jõuaks õppida. Aga küllap me koos hakkama saame. Hambaid mu pisikesel hambutul veel ei ole ja tervet ööd ta mul ka veel magada ei lase, aga nende pisikeste agade kõrval on ta maailma kõige kallim. Ma ei oleks kunagi arvanud, et ma võin kedagi nii nii palju armastada ja et keegi võib mind nõnda palju armastada. Kui ma olen ära olnud pika päeva, mida ikka kooli tõttu ette tuleb, siis koju tulles ta naeratab mulle ja sirutab oma  tibatillukesed käed minu poole. Ma krahman ta sülle ja ta paneb oma  pea mulle õlale just nagu kallistades. No tuleb ka ette kordi, kui ta lihtsalt plätsida ja näpistada tahb, tujukas preili nagu ta mul on, aga siis ta saab aru, et nii ei tohi ja teeb paipai ja vaatab sulle silma. Marii teiseks ohvriks on tädi Nupsu, sest tema saab kõige rohkem näpistada ja plätsida. Samas on aga ka tädi Nupsu ainuke, kellele Marii keelt näitab. Mdea , mis kana neil omavahel kitkuda on. 

Vahepeal sadas maha esimene lumi, minu printsessi jaoks. Käisime seda vaatamas ja no Marii mitte ei saanud aru, mille kuradi pärast väljas nii valge kõik on ... aga talle täitsa meeldis.

Mõni mees väärib nimetus ISA, mõni mitte.

Minu isa- ta on alati olemas, ta kuulab, annab nõu, teeb koguaeg nalja, kuigi vahel ei taju keegi tema nalju, vahel ei saa meiegi neist aru. Sellegi poolest hoiab ta alati tuju üleval. Ta on kalafänn ja ühtegi ülekannet spordis,  kus venelased osalevad, ei jäta ta vaatamata, sellega kaasneb muidugi palju kisa, ropendamist ja võidu puhul ehk pisut ka naiselikke võiduhõiskeid. Mina ja Maret oleme oma issi printsessid ja ta hoib meid ning meie teda. Markol elu nii roosiline pole, aga oleks imelik ka kui isa kohtleks teda kui printsessi, nende suhet iseloomustab pigem Simpsonitest Homer ja Bart. okeiokei mitte nii hull. 

Ühesõnaga on mul maailma parim paps ja mis veelgi olulisem ta on maailma parim vanaisa mu pisikesele kullakamakale  :) Isadepäeval käisin kodus ka oma issile ja Marii vanaisale õnne soovimas, kinkisime talle perepiltidega kalendri ja muud head ja paremat.  

Õhtul tulime oma koju tagasi, et Marii issile ka isadeäevaks kingitus tuua. Oli nähe , et Marii igatses issit väga, ta ei suutnud talt pilku pöörata. Iga kord kui Rauno koju tuleb, siis Marii vaatab teda nagu mingit ilmaime, ta tahab temaga mängida, tema lolle nägusid vahtida, tema nägu plätsida, lihtsalt tema süles istuda. 

Aga jah kinkisime Raunole ühe pildiraami, kus olid tibu jalajäljed ja pilt :)