Mõni mees väärib nimetus ISA, mõni mitte.

Minu isa- ta on alati olemas, ta kuulab, annab nõu, teeb koguaeg nalja, kuigi vahel ei taju keegi tema nalju, vahel ei saa meiegi neist aru. Sellegi poolest hoiab ta alati tuju üleval. Ta on kalafänn ja ühtegi ülekannet spordis,  kus venelased osalevad, ei jäta ta vaatamata, sellega kaasneb muidugi palju kisa, ropendamist ja võidu puhul ehk pisut ka naiselikke võiduhõiskeid. Mina ja Maret oleme oma issi printsessid ja ta hoib meid ning meie teda. Markol elu nii roosiline pole, aga oleks imelik ka kui isa kohtleks teda kui printsessi, nende suhet iseloomustab pigem Simpsonitest Homer ja Bart. okeiokei mitte nii hull. 

Ühesõnaga on mul maailma parim paps ja mis veelgi olulisem ta on maailma parim vanaisa mu pisikesele kullakamakale  :) Isadepäeval käisin kodus ka oma issile ja Marii vanaisale õnne soovimas, kinkisime talle perepiltidega kalendri ja muud head ja paremat.  

Õhtul tulime oma koju tagasi, et Marii issile ka isadeäevaks kingitus tuua. Oli nähe , et Marii igatses issit väga, ta ei suutnud talt pilku pöörata. Iga kord kui Rauno koju tuleb, siis Marii vaatab teda nagu mingit ilmaime, ta tahab temaga mängida, tema lolle nägusid vahtida, tema nägu plätsida, lihtsalt tema süles istuda. 

Aga jah kinkisime Raunole ühe pildiraami, kus olid tibu jalajäljed ja pilt :)