Eile oli kohutav. Ma õppisin nii palju, et lõpuks oli tunne, et ei oska mitte midagi, aga erinevaid kirjandeid lugedes tundsin, et saan hakkama küll. Siis tuli veel selline paanika peale ja ma ei tea, mida ma oleks teinud, kui sa poleks mulle helistanud, aga õnneks peale seda rahunesin maha. Nüüd on juba veidi rahulikum, võtan asja vabamalt ja usun endasse, ma saan hakkama ja ma teen seda kõike iseenda pärast. Ma ei vea kedagi alt ja ükskõik, mis tulemus tuleb, see ei ole veel maailma lõpp. 
Ma rääkisin päris tihti , kui väga ma juba neid konsultatsioonitunde ootan. Nüüd, kui need tunnid käes on, olen ma ikka
rahul. Hommikuti saab kaua magada ja koolis peab ainult mõned tunnid
olema. Teistpidi on see kõik aga natukene hirmutav. Ma ei suuda uskuda,
et kool hakkab päriselt ka läbi saama ja vb ei näe ma enam mõnda klassikaaslast kunagi..
Maarit.
No comments:
Post a Comment