ei olegi kadunud ....

Hei ! Nagu selgub ma ei olegi päris kadunud asjade nimekirjas, ma lihtsalt nautisin suve. Ma palun siiralt vabandust kõigi teie ees, kes ootasid postitusi ja ma lubasin ju, et ei jäta unarusse blogi suvel, aga paraku nii see vist ikka läks. Vabandust! Nüüd lähipäevil võtan ma blogi käsile ja kirjutan kõigest ja kõigist ..  

aga praegu ?  

tulen ma siia halama....

Ma sain teada, et sain ülikooli sisse !!!!! ooooo happy day , ma oleks pidanud õnnest püksi laskma, aga ei , sest kuigi see on maailma parim uudis, siis ei muutnud see mu tuju heaks vaid muutis kõik veel hullemaks ! Kuidas saab olla kõik korraga niinii hea, aga samas ikkagi nii kohutavalt halb ??? 

Juba hommik algas valesti.. Ma ei ole selline inimene, aga mille kuradi pärast , ei pannud ma seda kohe kinni, ma ei tea. Ma lihtsalt ei saanud, miski nagu sundis mind lugema/vaatama .. Anna andeks, see on ju usalduse küsimus. Usaldus on ju selle kuradima suhte alus, aga ma lugesin siiski ja nüüd ma soovin, et poleks seda kunagi teinud ... 

See tunne kui neid sõnu lugesin, need pisarad, mis lihtsalt voolama hakkasid... Uskumatu , pärast kõik seda, mis  me oleme koos läbi elanud. Ainuke mõte, millele suutsin mõelda, et kõik su teod , kõik su sõnad, need KÕIK OLID VALED, TEESELDUD, LIHTSALT TUULDE ÖELDUD.. 
Kui maha rahunesin , panin asjad kokku ja olin valmis minema , ükskõik kuhu, ükskõik kui kaugele, aga eemale sinust, et sa ei saaks kunagi, mitte kunagi enam mulle haiget teha. Siis meenus mulle lubadus, mida ei oleks tohtinud kunagi anda "Ükskõik, mis juhtub, ma ei jookse enda probleemide eest ära!"  
Ma tahtsin lihtsalt silmad kinni panna ja mõelda, et kui ma nüüd silmad avan, siis on see läbi, et see oli vaid halb uni. Uued pisarad tulid koos kõnega, ma ei tahtnud, ei olnud valmis veel rääkima, ei teadnud, mida öelda. Pühkisin pisarad ja võtsin end kokku, aga kui sa helistasid vaid selleks, et öelda, kui palju sa mind armastad ja kui kallis ma sulle olen, siis ma liccc ei suutnud enam pisaraid kinni hoida, need hakkasid jlle voolama nagu praegu. Kuidas kurat sa saad öelda, et armastad mind, aga samal ajal öelda kellelegi teisele, et ma ei tähenda sinu jaoks midagi ??? Kuidas kurat ????????? Vaid sellele suudan ma mõelda pragugi , et igakord kui sa ütlesid, kui kallis ma sulle olen, sa lihtsalt valetasid, sest tegelikult sa ei hooli, pole kunagi hoolinud.  Nii ma siis ootasin sind, mõeldes, et nüüd ongi kõik, ma ei jaksa enam, ma olen sellest kõigest nii kuradima väsinud ... See kõik peaks lihtne olema ja mind õnnelikuks tegema... 
Ja sa tulidki.  Apppi kui raske oli mul sulle otsa vaadata, ma ei rääkinud, sest teadsin, et see ei muudaks midagi. Ma teadsin, et see kõik on vale. Ja sina teadsid ka, et midagi on valesti, et minuga on midagi .. Issegi inimesed, kes mind vähem teavad, said aru, et midagi on valesti. "Maarit, sa oled nii õnnetu!" ütlesid nad. Ma olingi...  

Aga lõpuks pidi keegi sellega alustama, sest see, mis minu sees toimus ajas mind hulluks, see ei olnud normaalne.  Lõpuks ma lihtsalt sulgesin silmad ja lootsin, et ärgates on kõik korras, aga ei olnud...

Ja nüüd ? Kas nüüd on kõik korras ? Kaugel sellest, ma oleks jlle nagu alguses tagasi.. Ma ei tea, mida uskuda, kas uskuda ja loota, et miski muutub või alla anda. Ma ei jaksa enam , tõesti ei jaksa. 

So wake me up

When it's all over ....

Lihtsalt näita mulle , et kõik muutub . Lihtsalt anna mulle põhjus jääda. Lihtsalt ole aus mu vastu. 


Andeks, et siin jlle nutan, ma luban, et järgmised postitused tulevad täis põikest ja nalja : ) 

♥'

Maarit.